Kus mujal, kui Tartus, lööb terve linna kihama Umberto Eco külaskäik?
Geenius linnas!
Semiootikud sebisid tänavatel siia-sinna, et näha oma iidolit ja küsida temalt mõni asjalikum küsimus, mille nad eestlasliku aeglusega õhtuks olid jõudnud välja mõelda. Parem küsimus, kui päevasel kohtumisel Ülikooli raamatukogus küsis üks purjus veidrik, et miks Eco ei räägi publikule prantsuse keeles. Küsimust number kaks proovis mitmes keeles sõnastada umbkeelne vene proua, kes sai siiski lõpuks hakkama oma nime hääldamisega.
Kõik!
Geenius ei saanudki eestimaalastesse rohkem oma vaimuvalgust kallata, sest keegi ei olnud kodus korralikult küsimusi ette valmistanud ning kohapeal oli kohalikel suu putru täis.
Tegelt oli kogu linn oli rahvast täis: noori trendibaarides, tudengid ja linnarahvas raekoja platsil Kuuma tassi ja Suudelevate Tudengite välikohvikutes külmas päikeseloojangus lõdisemas.
Härrad ja prouad teadlased sättisid end aga Ülikooli Kohvikusse veiniklaasi taha,, et äkki mõni neist näeb Umbertot mööda kõndimas või kõrvallauda istumas.
Meil oli aga näituse avamine. Neljapäev ju. Paar korda aastas saadab Tampere Kunstnike Liidu Mältinranta meile mõne toreda või pisut vähem toreda näituse. Sedakorda potsatasid punase mahtuniversaaliga meie hoovi kaks edeva patsiga ja väga meeldivat meeskunstnikku, kelledest noorem ei oska internetti kasutada, televiisorit vaadata ja näeb väja nagu noor jumal...või Dartangjan kolmest musketärist. Igatahes olid meie blondidel (püsisuhtes olijatel ja vallalistel) põlved nõrgad.
Kuidagi toreda paari moodustasid need Markku ja Anssi. Maalid on ka mõnusad, see on just õige sõna. Puhtad toonid ja perfektne tehnika.
Meie avamise publiku oli Prima Vista kirjandsfestival röövinud ning kui toiduklubi rahvas oli lahkunud, siis toodi tort lauale. Tiuksil oli sünnipäev. Kõlldi klaasid kokku ja viimane munaleib rändas Kraba hambusse. Otsustasime minna Püssikasse eesmärgiga tutvustada meie soome külalistele maailma kõrgeimat kõrtsi.
Härra Kraba sättis soni sirgu ja meie kurvastuseks teatas, et täna ta meiega ei tule vaid läheb tänavatele lonkima, et äkki saab ka Umbertole tere ütelda.
Kui Püssis oli ohhoo-hetk möödas ning saal täitus tasapisi soome bussituristidega, kelle jutt meie oma segama hakkas küsisime arve ning Anssi tegi ettekandjale ettepaneku, et kõrtsi lae all võiks olla benji-hüppe nöör. Ettekandla arvas, et kõrgusest ei piisa ning võib-olla väga lühikeste jalgadega mehed saaksid ainult hüpata.
Meie kollektiiv tutvustas mõõdukas tempos veel mõnda Tartu vaatamisväärsust, kus sai brändiga kakaod ning Tampere kunstnikud maandusid lõpuks koos Krosmanni Petsiga Zavoodis.
Friday, May 8, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment