Emma sünna.

Palju õnne!
Tegelikult teen aega parajaks ning näo, et äkki Emma ei märganud, et ma talle õnne ei soovinud. Kohe saabub Jents kingituse ja tordiga. Siis laulame ja hõiskame üheskoos.
Tore komme, et soovime kõigile õnne ja tundub, et popimad kollektiivisisesed sürpriisid sünnipäevaks on ilusalongi kinkekaardid.
Kuigi möödunud aastal arvas Emma, et ta oleks võinud jätkata kartulikoore stiili ning mitte käia kesklinna peeneimas salongis juuksuri juures.
Ühesõnaga tort on teel ning kohvi tilgub-kui Pauks, va kohviuss, enne kõike endale sisse ei ime.

Soome päevad.

Kui jaksan, siis kohe kirjutangi. Lõppesid juba ärr ja kõik muumitrollid, kes siin ringi käisid läksid tagasi. Ning nood ilusasti laulvad Semmarid tegid siin korraliku öökierroksen linna pidi ning laulavad nüüd tagasi Soomemaal.

Oijha! Kehv ilm! Tuul vihm ja nohu! Palju toredaid soomlasi. Näiteks bussitäis Tamperest maabus maja ees. Imede ime kuidas bussikuskid suudavad kesklinnas niiviisi manööverdada, et ühtki nurka maha ei lihvi? Kui Tampere delegatsioon oli kohvrid maha pannud juhatasin ma bussi edasi Vanemuise kontserdimajja Kirsi Lautarinne, Satu Harju ja Kimmo Torkkeli näitust maha töstma. Parkisime pool tänavat kinni, aga sellest pole hullu, sest Eestis on niikuinii kolm liiklussuunda: parem-vasak ja parkimissuund. Kontserdimaja eest ukerdas buss õhtusel tipptunnil Pallase taha, sealt aga linnamuuseumi juurde. Vot see oli trikk! Kui mõtlesin enne, et kesklinn on kitsas siis hoopis kitsas on aga ülejõe kant oma nõukaaegsete teede ja majadega ning euroremonditud pisikeste ristmikega, kus ükski buss ära ei keera, sest äärekivid on kummelõhkuvalt suured.
Järgmiseks parkisime kinni Kivi tänava, et maha tõsta Tove Janssoni joonistuste kast-jube raske, kolm meest sikutasid ja punnitasid ning arvasid, et muumitrollid peaks kõvasti kaalust maha võtma.

Reede.

Jaan Kaplinski astus sisse ja viis minema kotitäie kartuleid.
"Need on väga maitsvad ja saagikad"
Keegi sõber oli talle Soomest toonud kotikese "Lapin puikulaperunat" seemneid.

Umberto Eco linnas.

Kus mujal, kui Tartus, lööb terve linna kihama Umberto Eco külaskäik?
Geenius linnas!
Semiootikud sebisid tänavatel siia-sinna, et näha oma iidolit ja küsida temalt mõni asjalikum küsimus, mille nad eestlasliku aeglusega õhtuks olid jõudnud välja mõelda. Parem küsimus, kui päevasel kohtumisel Ülikooli raamatukogus küsis üks purjus veidrik, et miks Eco ei räägi publikule prantsuse keeles. Küsimust number kaks proovis mitmes keeles sõnastada umbkeelne vene proua, kes sai siiski lõpuks hakkama oma nime hääldamisega.
Kõik!
Geenius ei saanudki eestimaalastesse rohkem oma vaimuvalgust kallata, sest keegi ei olnud kodus korralikult küsimusi ette valmistanud ning kohapeal oli kohalikel suu putru täis.
Tegelt oli kogu linn oli rahvast täis: noori trendibaarides, tudengid ja linnarahvas raekoja platsil Kuuma tassi ja Suudelevate Tudengite välikohvikutes külmas päikeseloojangus lõdisemas.
Härrad ja prouad teadlased sättisid end aga Ülikooli Kohvikusse veiniklaasi taha,, et äkki mõni neist näeb Umbertot mööda kõndimas või kõrvallauda istumas.

Meil oli aga näituse avamine. Neljapäev ju. Paar korda aastas saadab Tampere Kunstnike Liidu Mältinranta meile mõne toreda või pisut vähem toreda näituse. Sedakorda potsatasid punase mahtuniversaaliga meie hoovi kaks edeva patsiga ja väga meeldivat meeskunstnikku, kelledest noorem ei oska internetti kasutada, televiisorit vaadata ja näeb väja nagu noor jumal...või Dartangjan kolmest musketärist. Igatahes olid meie blondidel (püsisuhtes olijatel ja vallalistel) põlved nõrgad.
Kuidagi toreda paari moodustasid need Markku ja Anssi. Maalid on ka mõnusad, see on just õige sõna. Puhtad toonid ja perfektne tehnika.
Meie avamise publiku oli Prima Vista kirjandsfestival röövinud ning kui toiduklubi rahvas oli lahkunud, siis toodi tort lauale. Tiuksil oli sünnipäev. Kõlldi klaasid kokku ja viimane munaleib rändas Kraba hambusse. Otsustasime minna Püssikasse eesmärgiga tutvustada meie soome külalistele maailma kõrgeimat kõrtsi.
Härra Kraba sättis soni sirgu ja meie kurvastuseks teatas, et täna ta meiega ei tule vaid läheb tänavatele lonkima, et äkki saab ka Umbertole tere ütelda.
Kui Püssis oli ohhoo-hetk möödas ning saal täitus tasapisi soome bussituristidega, kelle jutt meie oma segama hakkas küsisime arve ning Anssi tegi ettekandjale ettepaneku, et kõrtsi lae all võiks olla benji-hüppe nöör. Ettekandla arvas, et kõrgusest ei piisa ning võib-olla väga lühikeste jalgadega mehed saaksid ainult hüpata.
Meie kollektiiv tutvustas mõõdukas tempos veel mõnda Tartu vaatamisväärsust, kus sai brändiga kakaod ning Tampere kunstnikud maandusid lõpuks koos Krosmanni Petsiga Zavoodis.